Cabo Verde novembris Riiast

Cabo Verde

Vulkaanilise päritoluga Roheneemesaared ehk Cabo Verde Vabariik koosneb kümnest suuremast saarest, millest üheksa on asustatud, ning kaheksast väiksemast saarekest, mis on tegelikult lihtsalt ookeanis seisvad kaljud.
Saared jaotatakse vastavalt nende asukohale Aafrika mandri suhtes kahte rühma: Tuulepealsed saared on Santo Antão, São Vicente, Santa Luzia, São Nicolau, Sali ja Boa Vista; Tuulealused saared on Brava, Fogo, Maio ja Santiago.

Veealuste vulkaanide tegevuse ja laamade liikumise tulemusena kerkis saarestik Atlandi ookeani sügavustest välja mitu miljonit aastat tagasi ning saared omandasid mitmete tegurite koosmõjul erisuguse reljeefi. Ida poole jäävad Maio, Boa Vista ja Sali on tasased, kaetud poolkõrbelise taimestikuga ja laiade valgete liivarandadega. Ülejäänud asustatud saared, mis jäävad arhipelaagi lääneossa, on mägised ning nende reljeefi kujundavad valdavalt kustunud vulkaanid ja sügavad orud. Läänepoolsetel saartel ei puutu ookean kokku mitte laugete randadega, vaid lained peksavad vastu sealseid tuhandemeetriseid kaljusid.

Saarestiku kõrgeim tipp on samanimelisel saarel seisev Fogo mägi, mis näitas aktiivse vulkaanina oma iseloomu alles 2014. aasta sügisel, kattes osa saarest värske laavaga.

Cabo Verde kliima on oma päikese ja tuulega terve aasta vältel pea muutumatu. Keskmine temperatuur on +25 °C, mis ei kerki ka kõige kuumemal ajal sellest kõrgemale kui 10 kraadi. Ka ookean püsib siin pidevalt ligi +25 kraadi juures. Juulist oktoobrini kestab niinimetatud vihmaperiood, mis Rohuneemesaartel tähendab ühe kuu jooksul nelja päeva, mil võib vihma sadada ning ka siis on tõenäosus väike.

Ajalugu

14. sajandi suurte avastuste ajal jäid Rohuneemesaared Portugali meremeeste rajale, kelle oli saatnud Aafrika läänerannikut uurima Henrique Meresõitja. Suur osa saari sai oma nimed kaitsepühakute järgi, kel oli nende avastamise päeval nimepäev.

1461. aastal rajati Santiagosse esimene püsiasula, millest sai Euroopa esimene Sahara kõrbest lõuna poole jääv ülemerekoloonia. Saarte asukoht sobis kenasti nii orjakaubanduseks kui ka vahepeatuseks remonti või uusi toiduvarusid vajavatele laevadele.

Arhipelaagile on oma jala tõstnud ka Charles Darwin.

1975. aastal sai saarestik Portugalist iseseisvaks, mis viis aga keeruka majandusliku olukorrani. Tööpuudus kasvas kiiresti ja riigist algas massiline väljaränne. Praegu elab saartel vähem inimesi kui viibib emigrandina mujal.

Majandus

Cabo Verde majandus toetub peamiselt teenindusele ja turismile, mis on kiiremini arenenud alles viimastel aastatel. Kahjuks ei leia maapõuest ka kasulikke mineraale peale soola, lubjakivi ja vulkaanilise tuha, mida kasutatakse tsemendi tootmisel. Ka põllumajandussaaduseid toodetakse vaid viiel asustatud saarel väikeses mahus ning ligi 90% vajalikust toidust tuuakse sisse. Kuigi 35% saarestiku elanikkonnast elab maapiirkondades, moodustab põllumajanduse ja kalanduse osatähtsus riigi sisemajanduse kogutoodangust 9%. Ligi 20% riigile laekuvast ja saartel ringlevast rahast tuleb aga välismaal elavatelt rahvuskaaslastelt, kes üritavad koju jäänud perede elu lihtsamaks muuta.

Cabo Verde on siiski Aafrika "oivik", kes on liitunud WTO-ga, vähendanud tööpuudust, kelle koguprodukt ületab teiste piirkonna riikide koguprodukti keskmist taset, kes kuulub enim taastuvenergiat kasutavate riikide hulka – tuuleelektrijaamad on rajatud neljale saarele ja toodavad 30% riigis tarbitavast elektrienergiast, välisinvestorid on ehitanud mitu tehast, mis magestavad ookeanivett. Cabo Verde elanikel on Aafrika mandri kõrgeim haridustase (Lõuna-Aafrika Vabariigi järel).

São Vicente

São Vicente on üks Tuulepealsetest saartest, mis asetsevad järjestikku saarestiku põhjaosas. See on kaetud väikeste mäeahelike ja punakaspruuni liivaga. Vaid vähestel silmapaaridel õnnestub näha sealse madalavõitu akaatsia või aaloe rohelist värvi, kuna pika kuivaperioodi tõttu omandavad need kaitsevärvuse ja sulanduvad ümbritsevasse keskkonda.

Saare kliima on äärmiselt kuiv, sageli on aastas vaid paar vihmast päeva. Saare kõrgeim tipp Monte Verde (750 m) on tavaliselt ümbritsetud kergest udust, mille kondensvesi niisutab kuivanud mäge, võimaldades rohul end ettevaatlikult kuiva maa seest välja pista. Mäe otsast avaneb avar vaade saarele ja uhkele Porto Grande lahele (mis tegelikult on vulkaanikraater), mille kaldal asubki saare pealinn Mindelo.

São Vicentel, nagu ka teistel Rohuneemesaartel, võite minna mõnda eraldatud randa, kus võib näiteks ujuda, eksinud kilpkonna ookeani tagasi juhatada või purjelauaga sõita. Saare peamiseks vaatamisväärsuseks on pealinn Mindelo, kus elab ligi 90% saarlastest. Seda peetakse Cabo Verde kultuuripealinnaks. Kus mujal, kui just siin sündis ja elas vaest elu Cesária Évora, kuni tema talendi avastas juhuslikult Portugali talendikütt, misjärel sai naisest laulja, keda tuntakse paljajaladiiva ja mornakuninganna nime all. Siin on tema kodumaja, mille ehitamist sai diiva endale lubada üksnes vanuigi, ning nüüd oodatakse, millal avab riik siin kauaoodatud muuseumi.

Mornad on lüürilised, enamasti aeglases tempos esitatavad meloodiad, mille tekstid on täis kirge. Need tekkisid 19. sajandi lõpus, kui neid esitati portugali kitarri saatel. Lood tegelevad armastuse, naiste idealiseerimise ning igatsusega möödunu ja kodumaa järele. Saarestikul viiakse läbi vajalikke toiminguid mornade kandmiseks UNESCO kultuuripärandi nimekirja just Cabo Verdele iseloomuliku nähtusena. Ent ilma selletagi kuuleb neid laule soojadel troopilistel õhtutel mõningates linna silmatorkamatutes kõrtsides.

Santo Antão

Naabersaar Santo Antão erineb São Vicentest olulisel määral, kuigi asub teisel pool Porto Grande lahte, kõigest tunnise laevasõidu kaugusel.

Kohalikus sadamas sildudes pisut rusuvaid kuivi künkaid vaadates ei tule pähegi, et sellist pilti jagub vaid esimese mäekuruni. Sealt avanevad vaated võinuks inspireerida Jules Verne'i, kui ta kirjutas oma "Saladuslikku saart". Teravad kaljud vahelduvad sügavate orgudega, mida mööda looklevad ojad. Kõikjal ümberringi haljendab troopiline taimestik – banaani- ja mangopuud, papaiad, leivapuud, kohvipõõsad ning suhkruroog, millest valmib saare peamine ekspordiartikkel rumm. Kaljude jalamil ronivad kitsed ja mõne kivi juures ukerdab lehm.

Tähelepanuväärne on sõit Porto Novo sadamast Ribeira Grande linnani – dramaatiline maastik võib panna õhku ahmima. Saar lõppeb otsa metsikute kaljujärsakutega, mille peal läheb kõvakattega tee, mil on laiust vaid ühele autole.

Enamik Santo Antão elanikest elab saare põhja- ja idarannikul, kus asuvad saare pealinn Ribeira Grande, Ponta do Sol ja teised asulad.

Saare lääneosa iseloomustavad kehvemad teed ja hõredam asustus, kuid siin on ammustest aegadest kasutusel olnud looduslik sadam – rohelusega ümbritsetud ja kaljudest kaitstud Tarrafal. Küll jääb see üsna kaugele põllulappidest, mille juurde võis rajada elumaju.

Kohalik legend räägib, et kui Jumal lõpetanud maailma loomise, löönud ta rahulolevalt käed kokku ning mõned purud kukkunud märkamatult merre. Nendest saanudki siis Roheneemesaared. Isegi kui need purud kukkusid Jumala kätelt üheaegselt, siis on igal saarel oma lugu ja oma imed, millega tutvuda, kui soovida tutvust sobitada Aafrikaga.