Lihavõtted Korsikal

BASTIA
Bastia on Põhja-Korsika pealinn, reisijate arvult Prantsusmaa suurim Vahemere sadam ja Korsika itaalialikuma osa pealinn. Vahel ongi Itaalia esimene asi, mida reisijad Korsikal märkavad, sest Bastia asub Itaalia rannikule kõige lähemal – Toscana saarestik ja Capraia saar paistavad üle mere hästi kätte. Bastia on Lõuna-Korsika pealinna Ajaccio ajalooline rivaal. Kui Ajaccio võttis meeleldi vastu prantsuse keele ja kultuuri, vaatas Bastia üle Türreeni mere Elba saare ja Toscana, ühesõnaga Itaalia poole, kus on ka korsika keele juured ja kust pärineb Bastia arhitektuur.
Bastia vanim osa Terra Vecchia sobiks esindama teisigi Vahemere linnu. Tegemist on kitsaste tänavate ja treppide labürindiga, mis ühendab kolme olulist punkti – vana sadamat, turuplatsi ja Saint Nicolas’ väljakut. Eriti maaliline paistab Terra Vecchia taustalolevate mägede ja Ristija Johannese kirikuga mere poolt vaadates. Saint Nicolas’ väljak meenutab mõne Toscana maismaa linna keskust, kus linnaplatsi ümbritsevad samuti kaitsevärvust meenutava ketendava koorega plataanipuud. Selle, et tegemist on siiski Korsikaga, annab ära Napoleon Bonaparte’i kuju väljaku keskel (sündinud on Napoleon küll Lõuna-Korsika pealinnas Ajaccios). Üle Terra Vechia kõrguvas Terra Nova kindluses asuvad praegu linnamuuseum, kaks kirikut, restoranid, elumajad ja kool.
Suvehooajal toimuvad Bastia, aga ka teiste piirkondade kirikutes ning kontserdisaalides sageli polüfoonilise korsika laulu (ansamblid Barbara Fortuna, A Filetta, Tavagna ja Tempus Fugit), rahvuslike sugemetega traditsioonilise korsika muusika (Diana di l’Alba) ja tuntud korsika world music ansambli I Muvrini kontserdid.
Selleks tasub silmad lahti hoida tänavapostidel ja plataanitüvedel pidevalt uuendatavatel plakatitel.

CAP CORSE’I POOLSAAR
Cap Corse’i poolsaar on nagu Korsika nimetissõrm, mis osutab põhja, Prantsusmaa suunas. Cap Corse'i katavad peamiselt lõhnavad makjapõõsad ja kaljunukid, millelt avaneb vaade Vahemerele ning itta vaadates Itaaliale kuuluvatele Capraia ja Elba saartele.
Meie lemmik on poolsaare idarannikul olev Erbalunga küla, mis jääb Bastiast paar kilomeetrit põhja. Majad on siin ehitatud otse kaljupervele ja trepid viivad veepiirini. Sisehoovides olevad restoranid lausa kutsuvad aega maha võtma ja nautima Cap Corse'i kangendatud veini, mis säärast lihtsat nime kannabki – Cap Corse. Genovalaste rajatud torni varemed mere ääres on maaliline taust fotode tegemiseks.
Centuri kommuun (vald) asub Cap Corse’i poolsaare kirdeosas ning seda tuntakse võimaluse poolest nautida sadamarestoranides kohalike kalurite värsket saaki. Valikus on alati erinevad kalad, kaheksajalad ja mis kõige huvitavam, langustid (lihtsalt grillitud kujul või siis näiteks pastaroas). Toidu kõrvale ei tasu unustada võtta ka Cap Corse'i valget või roosat veini. Siit algab ka tähistatud matkarada, mis viib mööda rannajoont poolsaare põhjaossa. Centuris näeb ka vanu genovalaste rajatud vahitorne, mida saarlased rajasid keskajal, et end röövlite eest kaitsta.
Nonza, mis jääb Cap Corse'i poolsaare lääneossa, on mere kohale kaljunukile rajatud väike küla, mille jalamil laiub pikk tumehallide kivikestega rand. Tee ääres seisab aga uhke barokkstiilis kirik, mida ümbritsevad räämas 19. sajandi lõpukümnendite hooned, mille aedades kasvavad lopsakad palmid.
Suurepärane koht, kus tunnetada kunagise kuldaja – Belle Époque – kadunud kaja. Sea end varemete vahele rajatud restorani terrassile ja maitse kohalikku cédrat’ (sidruni eelkäija) või kastani likööri.
Saint-Florent jääb Bastiast 25 kilomeetrit läände, asudes Cap Corse'i vastaskaldal. Teekond selle avara jahisadamaga linnani viib mööda Col de Teghime mägiteed, kust avaneb kaunis vaade Bastiale, Biguglia järvele ja Toscana saarestikule idas, läände jäävad Saint-Florent ja Agriates' kõrb. Väikeseks Saint-Tropeziks kutsutud linnani jääb veel paar kilomeetrit maona looklevat Patrimonio kommuuni veiniteed vaatega laiadele viinapuuistandustele, kus viinamarjad kasvavad vist küll igal nõlval. Siin võib sulanduda erikeelsete turismigruppide sekka, kellest mõni on vaiksem, teine valjem, põigata restoranidesse ja saada osa populaarsest muusikafestivalist Porto Latino. Teisalt võib rahvahulkade eest ka põgeneda ning seada end sisse mõnele valgeliivalisele rannale linna lõunaosas, kuhu pääsemiseks peab küll kas pisut jalgu väsitama või siis astuma mõnele regulaarselt merd sõitvale alusele.

CALANQUES
Calanques’id ehk Vahemere fjordid on üks Korsika visiitkaarte. 
Saare lääneosas asuva Porto külani jõudmine on juba iseenesest seikluslik: ühesuunalisel teel võib juhtuda, et buss peab möödasõidukohta jõudmiseks sõitma tagurpidi. Ühele poole jääb kalju, paarsada meetrit madalamal helgib aga Vahemeri. Calanques'i rannakaljusid ja Portot on meeldivaim külastada õhtu eel, mil päikesekiired värvivad liivakivist kaljud helepunaseks. Porto külale eelnev teelõik ei sarnane millegagi, mida olete varem näinud – tee lookleb helepunaste liivakivisammaste vahel, mille all loksub sinakasroheline meri. Tunnipikkuse kauni jalutuskäigu kaugusele jääb Torgio vahitorn, mis täitis üheaegselt nii torni kui majaka ülesandeid. Calanques'id ja nendeni viiv tee on ilmselt üks maalilisemaid Vahemere rannikualasid, mida teame.
Skandola looduskaitseala koos Calanques'idega on arvatud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Sakilisi kaljusid ja liivakivisambaid vaadeldakse veepinnalt, aga sukeldujad saavad tutvuda ka rikkaliku veealuse maailmaga.
Suviti pakub see Korsika nurk veel üht võrratut meelelahutust. Kui mägedes olev lumi lõpuks sulab ja mägijõgedes vesi otsa saab, moodustuvad mõningad Porto kandi jõed looduslikke basseine, kus vesi soojeneb meeldiva, pea troopilise temperatuurini, andes suurepärase võimaluse puhata ka magevees.

CALVI
Calvi on Korsika puhkepealinn. Grande Plage'i võiks pidada mõne troopilise saare rannaks, kui taustale ei jääks Calvi kindlust ja hiiglaslikke Marseille'ist ja Nice'ist saabuvaid praame. Tegemist on suurepärase paigaga, kus koos lastega puhata või harrastada erisuguseid veesporte – merepõhi on sama liivane kui Pärnus ja vesi ülimalt läbipaistev. Calvi kesklinnas, jahisadama läheduses saab tutvuda nn soolatorniga, mis on genovalaste rajatud kindlustorn, mis nüüd on Prantsusmaa rahvuslik arhitektuurimälestis.

L'Île-Rousse
L'Île-Rousse (ehk Punane saar) on teisele poole Cap Corse'i mäeahelikku jääv väike linnake. Paiga ajalugu on tihedalt seotud iseseisva Korsika ja riigimehe Pasquale Paoliga, kes rajas siia 1758. aastal asula, mida oleks saart ohustanud Genova sissetungijatel olnud keeruline vallutada. L'Île-Rousse moodustab looduslikult hästikaitstud sadama, mida kaitseb avatud vete eest rida punakaid graniitsaari. Läbi L'Île-Rousse läheb ka Korsika raudtee, mis ühendab Calvi saare lõunaosas asuvate Bastia ja Ajaccioga. Selle kitsarööpmelise raudtee rajamine oli tõeline insenertehniline väljakutse ning appi tõttas isegi Gustav Eiffel, rajades 94 meetri kõrguse Vecchio viadukti. Sõit L'Île-Rousse'ist Ajaccioni annab muinasjutulise võimaluse tutvuda saare selgroo moodustava mäemassiiviga mugavalt läbi rongiakna.