Korsika, Kallisté, Île de Beauté – Kaunis saar
Vahest siiski on Vahemeres veel mõni saar, mille rannikut ei palista kümnekorruselised hotellikompleksid ning ligipääsu randadele ei takista eramaa sildid. Vahest leiab saarelt ka hingematvate vaadetega käänulised teed, mis on kaunimatest kohtadest vaid ühe sõiduraja laiused, sundides busse mööda kaljuteed tagurdades otsima laiemat kohta. See saar on ainus koht, kus frankofiilia kohtub italofiiliaga. Nagu on öelnud Balzac, on tegemist itaalia päikese käes peesitava prantsuse saarega. Korsika, Kallisté, Île de Beauté – Kaunis saar – on täielikult oma nime vääriline, sest kaunimat me ei tea.
Oleme käinud Korsikal nii sügisese karnevali ajal, mil Monte Cinto mäetipp juba lumine, kui ka juulis, mil teeservadel on müügiks aprikoosihunnikud ning rand on täidetud prantsuskeelsete puhkajatega. Ka kevadel, mil oled barokk-kiriku lõunapoolsel pingil istudes saanud põsesarnale esimese päikesejume ja murdnud põõsast peotäie mimoosioksi.
Korsikat nauditakse kõigi meeltega ning enim hellitab koht lõhnataju. Koirohu ja punaka ogalise lantaani mõrkjas aroom moodustab koos magusa roosi ja soolaka mereõhuga kirjeldamatu aroomi, mida igatsuse tekkimisel meelasti kaasa ostaksime, kui mõni leidlik ettevõtja seda toota suudaks.
Korsika hellitab ka silmi – seda juba hetkest, mil kaugusest hakkab paistma esimene hägus suitsusinine mäeküngas. Korsika suitsune sina on sealse maastiku lahutamatu osa, nagu Eestit võiks iseloomustada talvise lumega moodustuv sinimustvalge metsapiir.
Ka kõrvu, kui on õnne sattuda kuulma Korsika polüfoonilist laulu, mis tekitab üleloomulikke tundmusi, mida võiks ehk võrrelda õigeusu jumalateenistusega. Korsika kompab sind ise, kuna päike ja tuul võivad nahale jätta õhukese soolakihi. Muidugi ka maitsta. Seda nii kohaliku kala või lihaga supis kui Cap Corse'i likööris, mis sellega hästi sobib. Või hoopis sõpradega kohvikus mõne küla keskväljakul.
Ja värvid! Korsika kauneim külg läänes on pööratud loojuva päikese suunda. Calanques'id ehk Vahemere fjordid värvuvad õhtupäikeses tuhandesse punakasroosasse tooni, mis loovad koos sinakasrohelise merega muutliku ja vahel lausa uskumatu värvide mängu. Või Sanguinares' saared Napoleoni sünnilinna Ajaccio lähistel, kus päikeseloojang värvib kaljud täiesti punaseks. Või Palombaja rand, mille valge liiv ja madal vesi tekitavad troopilise ranna tunde. Ning erkvalge 70-meetrine kalju, millele on veel 17. sajandil uljalt rajatud Bonifacio linn, mis on kontrastis vanalinna hoonete kollaste pastelltoonidega. Korsika värvid pole kunagi erksad või kirkad, neil on alati juures mingi udusem pooltoon.
On seiklusi, mida tahaksime kogeda veel. Sõit Korsika raudteel, inseneride meistriteosel, Korsika põhjakeskusest Cortesse, asulasse, mis oli 18. sajandil iseseisva Korsika pealinn. Kaheksajalad ja seepiad kohalike soovitatud restoranis Erbalunga külas, kus pooled söögiriistad viis kaasa maruline Vahemeri. Hingetuks võtvalt pikk Aragoni kuninga trepp Bonifacio vanalinnas, mida mööda see Hispaania aadlik oma südamedaami juurde tõttas. Liiga palju magusaid aprikoose ja virsikud, mis said kohalike soovitusel Bastia turult ostetud.
Ent just esimene hingetõmme Korsika mõrkjalt lõhnavat õhku on põhjus, miks võtta ette teekond saarele, millesarnane tõepoolest maailmas veel eksisteerivat ...
