Lõuna-Itaalia – Bari ja Apuulia lennuga Riiast

Bari

Bari on Bari provintsi ja Apuulia piirkonna pealinn, mis asub Itaalia edelaosas ehk Itaalia "kontsal" Aadria mere rannikul.

Seda tuntakse olulise sadama- ja ülikoolilinnana ning Napoli järel on see Lõuna-Itaalia tähtsuselt teine majanduskeskus. 116 km2 suuruses linnas elab ligi 320 tuhat elanikku. Bari on ka kristluse piirkondlik keskus. Igal aastal kogunevad tuhanded inimesed üle kogu maailma palverännakule, külastamaks Püha Nikolause basiilikat, kus on hoiul Nikolause, tänapäevase jõuluvana prototüübi, reliikviad.

Bari linn koosneb neljast osast. Linna põhjaosas kahe moodsa sadama vahele jääval poolsaarel asub vanalinn uhke Püha Nikolause basiilika, San Sabino katedraali ja Castello Svevo lossiga. Siia on koondunud ka linna ööelu. Linna moodsaimas rajoonis Murat asuvad peamised kaubakeskused ja mereäärne promenaad. Kesklinna ümbritseb möödunud sajandi 60.–70. aastatel kaootiliselt rajatud elurajoon, mis rajati vana eeslinna asemele mööda teid, mis viisid eemale linna ümbritsevatest müüridest. Bari kaugemad eeslinnad moodustusid möödunud sajandi 90. aastatel ja neis võib märgata teatud plaanipärasust.

FlyMeAway soovitab:

Püha Nikolause basiilika (Basilica di San Nicola) rajati aastal 1087, et luua auväärt koht, kus hoida Püha Nikolause põrmu, mille itaalia meremehed tõid kohale Myra linnast, mis asub tänapäeva Türgi Antalya provintsis. Välimuselt meenutab basiilika pigem lossi kui kirikut – seda muljet kinnitavad kaks basiilika fassaadi ümbritsevat massiivset torni. Ja tõepoolest, basiilikat ongi ajaloos mõned korrad kasutatud lossina. Selles asub üks tähelepanuväärsemaid romaani stiilis töid Lõuna-Itaalias – piiskopitroon ehk kateeder, mis loodi 11. sajandi lõpus Bari esimesele arhipiiskopile Eliasele.

San Sabinole pühendatud Bari katedraali ehitamist alustati aastal 1034 bütsantsi stiilis, kuid see hävis linna rüüstamise ajal aastal 1156. Järgneva sajandi lõpus ehitati see ümber ning arhitektid leidsid inspiratsiooni romaani stiilis Püha Nikolause basiilikast.

Sitsiilia Roger II poolt 1131. aasta paiku ehitatud normanni stiilis loss Castello Normanno Svevo rüüstati juba 20 aastat hiljem. Linnuse taastas Saksa-Rooma keiser Friedrich II ja tänapäeval tegutsevad seal kaasaegse kunsti galeriid.

Petruzzelli teater on Itaalia suuruselt kolmas ooperiteater Milano La Scala ja Napoli San Carlo teatri järel. Teater kannatas 90ndatel pommiplahvatuse tõttu ja pärast renoveerimistöid avati see publikule taas 2009. aasta 6. detsembril.

Barivecchia (Vana Bari). Tänapäevasest Murati rajoonist põhja poole jääb kitsaste tänavate võrgustik, mis moodustab Bari vanima linnaosa. Kahe suurima väljaku Piazza Mercantile ja Piazza Ferrarese ümbruses tegutseb palju väikeseid pubisid ja muid puhkeasutusi. Kui veab, näed vanalinna väikestel tänavatel, kuidas kohalikud koduperenaised valmistavad Apuuliale iseloomulikke orecchiette makarone.

1955. aastal asutatud ja viis aastat hiljem avatud Bari ülikooli botaanikaaia pindala on 10 000 m2 ja see on külastajatele avatud tööpäeva hommikuti. Seal on 145 m2 suurune kasvuhoone ja tutvuda võib 40 000 taimega herbaariumiga. Märkimisväärne valik orhideesid ja kohalikku taimestikku.

Lecce

Üks Apuulia suuremaid ja olulisemaid linnu, Lecce provintsi pealinn Lecce, on üle 2000 aasta vana. Seda kutsutakse Itaalia baroki pärliks, Lõuna-Firenzeks ja roosa marmori pealinnaks. Apuulias reisides tasub Leccet kindlasti uudistada!

Mida näha

Püha Risti basiilika. Ehitustööd algasid juba aastal 1353. Seejärel seisis töö kuni aastani 1549 ja jätkus kuni aastani 1695, mil kirik pidulikult avati. Selle fassaad on luksuslikult kaunistatud loomade, taimede ja grotesksemate kivifiguuridega.

Katedraal. Üks silmapaistvamaid katedraale Itaalias. Rajatud juba aastal 1144, ümber ehitatud 1230 ja 1659–1670, kui arhitekt Giuseppe Zimbalo lisas ka 70 m kõrguse kellatorni. Katedraalil on 5 korrust ja kaheksanurkne taandrõdu.

Rooma-aegne amfiteater. 1. sajandil eKr ehitatud amfiteater mahutas korraga üle 25 000 vaataja. Väljakaevamistega alustati enne II maailmasõda, ent näha saab vaid väikest osa amfiteatrist.

Ostuni

Ajaloolaste hinnangul asutas Ostuni ehk valgete majaseinte tõttu ka Valgeks linnaks (La Città Bianca) kutsutud linna iidne messaabide hõim, kes elas seal juba kiviajast saati. Puunia sõdades hävitas linna Hannibal, ent selle taastasid kreeka asunikud, kes andsid linnale ka nime.

Pärast Lääne-Rooma riigi langemist aastal 996 hakkas linn kokku kuuluma Lecce piirkonnaga. Linna tegelik õitseng on aga seotud Bari hertsoginna ja Milani hertsogi naise Isabella valitsemisajaga 16. sajandi alguses. Itaalia renessansist innustust leidnud Isabella ajal tundsid end turvaliselt kunstnikud, literaadid ja muudsugu humanistid. Pärast Isabella surma 1524. aastal jäi Ostuni tema tütre Bona Sforza kaasavara hulka, kes jätkas ema liberaalse valitsemise jälgedes. Bona Sforza käsul ehitati piki mererannikut kindluseid, et kaitsta end türklaste rünnakute eest. Kindlused on loomulikult alles tänaseni.

Ostuni vanalinn asub künkal ja seda ümbritsevad kaitsvad müürid. Linna suurimad ja silmapaistvamad ehitised on katedraal ja piiskopiloss.

Alberobello

Alberobello on 11 000 elanikuga väikelinn Bari provintsis. See on maailmakuulsuse välja teeninud trullidega, 1996. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse võetud majakestega. Tegu on traditsiooniliste koonilise katusega ümarate kivimajadega. Need on laotud paekivist ja neid ei krohvita. Katused on tehtud kahes kihis, et need oleksid veekindlad, katusekivid on aga sageli kaunistatud erinevate mütoloogiliste ja sümboolsete kaunistustega. Alberobello on parim koht, kus õppida tundma kohaliku oliiviõli tootmise kultuuri, külastades mõnd traditsioonilistest õlitootmistaludest.

Gargano poolsaar

Gargano poolsaar sirutub Aadria merre ning on tuntud oma kaunite maastike ja imeliste randade poolest. Poolsaare idaosas asub Foresta Umbra – kauniste jugapuude, tammede, pöökide ja männipuudega mets – ning põhjas soolajärved Lesina ja Varano. Poolsaart läbib idast läände iidne palverännutee ning piirkond on tähelepanuväärne ka bütsantsi-, rooma-, normanni- ja keskaegsete vaatamisväärsuste poolest. Gargano poolsaare suuremad linnad kannavad nimesid Rodi Garganico, Peschici, Vieste ja Manfredonia.

Matera

Ainulaadne Itaalia linn Apuulia piirkonna piiri taga, mis on UNESCO maailmapärandi nimekirjas alates aastast 1993. Selle eripärasus peitub linnaosas Sassi. Tegu on Matera vanalinnaga, mis koosneb koobastesse raiutud majadest ja kirikutest, mistõttu kutsutakse kanti ka koopalinnaks. Mõned tänavad lähevad näiteks üle majakatuste. Huvitaval kombel elavad inimesed neis suhteliselt karmides oludes tänaseni, kuigi 20. sajandi keskel majutas valitsus suurema osa elanikkonnast sunniviisiliselt uutesse kodudesse.

Mida nautida

Apuulia piirkond tunneb uhkust oma kõrgema klassi oliiviõli üle. Siin sirguvad maailma vanimad oliivipuud, millest mõned on koguni tuhandeaastased. Apuulias toodetakse 20% maailma oliiviõlist. Seda tasub maitsta koos piirkonnale iseloomuliku kõva saia friselle'ga.

Soodsate ilmaolude ja viljakate rannikualade tõttu sobib piirkond hästi viinamarjade kasvatamiseks. Ka enamik Itaalia veine pärineb sellest piirkonnast – ligi 80% punasest ja 20% valgest veinist. Kuulsaimad sealsed viinamarjasordid on ’negroamaro’, ’primitivo’ ja ’zinfandel’.

Apuulia oriecchette't, kõrvakujulist pastat on kõige parem nautida köögiviljade ja oliiviõliga. Juustudest väärivad kindlasti maitsmist kohalikud canestrato puglisi, caciocavallo silano, ricotta ja mozzarella.

Juustud valmivad ühtviisi vägevad nii lehma-, lamba-, kitse- kui ka pühvlipiimast. Sageli on need mõeldud samal päeval tarbimiseks, nii et mujal selliseid ei saa!